teisipäev, Veebruar 28, 2006

ema sünnipäev...mom's birthday

minu emal on täna sünnipäev! isal oli 11 päeva tagasi sünnipäev! seega- palju-palju õnne ja rõõmu ja tervist sünnipäevaks, mu kallid vanemad!

lubage tutvustada ülle ja rommi kolme edukat ühisprojekti- kolme vallut! toredate vanemate kolm toredat, vahel tüütut, vahel kraaklevat, vahel ülemeelikut, aga alati heasüdamlikku tütart. meil kõigil on omad hüüdnimed, olgu siinkohal nimetatud vaid mõned- kaitseliitlane, lopa, käbi.

pilt pärineb 1989. aastast: marvi (6-aastane), birgit (1,5) ja triin (8).

***

today is triin's mom's birthday. happy birthday ülle! palju õnne sünnipäevaks! those three beautiful children pictured in 1989 are marvi (then 6), birgit (then 1 1/2), and triin (then 8 and absolutely no different today).

triin's father's birthday was on the 17th (the same date as our civil partnership formation and thus the first of our three anniversaries). happy belated birthday rommi! palju õnne sünnipäevaks!

esmaspäev, Veebruar 27, 2006

amherst, massachusetts

istun amhersti kolledži suures raamatukogus. päike paistab suurtest akendest sisse. on mõnus, soe ja päikeseline. vaatan ümberringi, taamal sinetavad mäed. ilus on. miks ma pole varem seda nii nautida osanud?

eks ma olen vist ikka veel natuke pahane, et me kusagil suures linnas ei ela. anna andeks, amherst!

(foto sügisesest amherstist, pärit linna koduleheküljelt)

reede, Veebruar 24, 2006

oleksin ma luuletaja...if i were a poet

tänasel pidulikul päeval lugesin üle paar juhan liivi luuletust (juhan liivi kogumik "oleksin ma luuletaja", koostanud karl muru, tänapäev 2005).
-----------------------------------------
MINU ERAKOND
Ma olen iga päev nii mitu-mitu-meelne,
kas vabameelne, vana-, kodanlane,
kas töömees, jah, ka aadel mõnikord.
Ja kes veel teab, kuhu rändaks meel,
kui ununeks üks erakond: mu eesti keel.

Nii järelikult: minu erakond on eesti
keel.

-----------------------------------------
VIIMNE VÕIMALUS
Sa võta ilust viimne ilu
ja tõest võta viimne tõde,
peab olema - siis võltsist viimne võlts
ja kaunidusest viimne kaunis,
hääst viimne võimaline hää
ja naiselisest õrnem õrna
ja võta valust viimne valu -
ning kannatuse viimne katse! -
Mis lõid sa selle tule süles,
see tõstab sind ja teisi üles.
-----------------------------------------

suurimad tänud liisile saladusliku pakikese eest!

kolmapäev, Veebruar 22, 2006

enesevaatlused vol. 2...introspections vol. 2

mõnus kodune õhtusöök jeffersi kolleegidega: david ja klara, kes võtsid kaasa ka nende 8-aastase tütre emma. klara on ungarlane, kes nüüdseks usas elanud ligi 10 aastat. äärmiselt arukad ja muhedad inimesed, aga esimesest hetkest peale klappisin eriliselt emmaga. see tüdruk on saanud kahest kultuurist parima osa, kui tema imepisikeselikkus kõrvale jätta, on raske uskuda, et tegemist on vaid 8-aastasega. pärast imemaitsvat sööki (kahjuks ei saa ma peale nõudepesu ühtegi teist liigutust köögis enda arvele kirjutada- jeffersi kunagine unistus oli saada kokaks...) patseerisime emmaga mööda meie sopilist katusekorterit ringi nagu vanad sõbrad ja otsisime vanale majale iseloomulikke salakäike. kolm diskuteerivat professorit söögilaua taga olid mõneks ajaks peast pühitud. emma õpetas mulle päris mitu uut sõna ja ma olin siiralt tänulik.

kas pole kummaline, et ikka veel tunnen ennast hulka paremini kellegi "omasuguse" seltskonnas, olgu selleks siis teine (kergelt puukeelne või nagu jeffers seda seletab: mitte keegi ei räägi nii, aga see on nii armas) välismaalane või 8-aastane laps, kes ei oska veel inimesi lahterdada. muidugi rääkisin muuhulgas oma perekonnast ja eesti-tegemistest ka davidi ja klaraga, aga selles puudus teatav rahulikkus ja mõnu. eks ma arenen.

esmaspäev, Veebruar 20, 2006

kingitus ikealt...a gift from ikea

ülemeremaale tuli kaasa ka suur hulk raamatuid. riiulitest jäi puudu. tuli ette võtta teekond ikeasse. sellega seoses meenus meie suvine ikea-külastus.

kolisime amhersti ja chicagost oli jeffersi vanast üürikorterist kaasa võtta ainult üks armas jeffersi isa meisterdatud väike lauake ja 5 ikea raamaturiiulit jeffersi raamatute jaoks (neid on tal sadu ja iga nädal tuleb lisa. see juhtub, kui elad piirkonnas, kus iga teine raamatupood müüb suurepäraseid kasutatud raamatuid). igatahes. meil oli vaja minna ikeasse. suhteliselt odav ja suhteliselt stiilne.

ei taha enam mäletada, kui palju meil tol korral tuli kõikide asjade eest maksta, koju jõudes asju lahti harutades sattus mulle pihku tšekk. olime päris paljusid asju ostnud mitu tükki ja teadsin päris kindlasti, et olime ostnud kaks kummutit. tšeki järgi tuli välja, et inimene kassas oli vöötkoodi võtnud vaid ühelt kummutilt ja seega maksta tuli meil vaid ühe eest. ostad ühe kummuti ja saad teise kauba peale.

nüüd nädalavahetusel proovisime sama "sooduspakkumist" kahe raamaturiiuliga. seekord aga ei olnud kassainimese tähelepanu hajutatud vestlusest naaberkassaga, teemaks reedene klubiõhtu.

pühapäev, Veebruar 19, 2006

allkirjastamine...signing the papers

oleme nüüd ametlikult abielus! 17. veebruaril, minu isa sünnipäeval, sõitsime jeffersi vanemate juurde hamdenisse, connecticuti. plaan oli järgmine: täidame sealses linnavalitsuses avalduse, anname allkirjad ja siis jeffersi isa, kellel on kirikuõpetajana ametlik õigus inimesi (nii erinevast kui samas soost) ka ilmalikult paari panna, allkirjastab meie abielutunnistuse ja võtab linnavalitsusest seaduslikkust kinnitava templi.

närv kergelt sees, sammusime käsikäes otsusekindlalt hamdeni linnavalitsuse ametniku juurde. kiirelt tehti passikoopiad ja ametnik, sõbralik rahuliku olemisega naine läks meie abielutunnistust trükkima. seda tehakse siiani vanamoodsalt trükimasinaga ja see võtab omajagu aega. jagelemine bürokraatiaga hakkas pihta siis, kui tunnistusele oli vaja lisada minu ema neiupõlvenimi. asi selles, et minu isa võttis minu ema perekonnanime, seega tuli mul selgitada, et tegelikult on minu vanematest isa see, kellel on "neiupõlvenimi". see vallandas täieliku erutuslaine kogu osakonnas. kõik ametnikud said kokku ja arutasid valjuhäälselt, kuidas sellist täiesti enneolematut situatsiooni peaks lahendama. kõige suuremal kriisihetkel teatas osakonnajuhataja, et selles küsimuses tuleb helistada hartfordi [connecticuti osariigi pealinn] ja uurida toimimisviise kõrgemalt poolt. arusaadav, et selline traditsioon ei ole eriti levinud, tavaliselt võtab naine ikka mehe nime, aga meile tegi oli selline peata-kana-reaktsioon hirmsasti nalja. asi lõppes sellega, et minu isa nime kohal seisab: roman vallaste fka roman bulova [fka= formally known as= varem tuntud kui]. kui peab, siis peab.

jeffersi vanemate juurde jõudes olime parajalt lõbusas tujus. kujutasime ette, kuidas meie nime-segadus andis nendele pisut rusutud olemisega ametnikele üle pika aja põneva teema, millest kodus õhtusöögi ajal rääkida. jeffersi ema vaigistas veidi aga meie lootusi- hiljaaegu seadustati connecticuti osariigis samasooliste abielu (siin nimetatakse seda civil union või domestic partnership), millel on erisooliste abieluga võrreldes täpselt samad õigused. seega gay-abielude registreerimine lõi ametnike vaikse kontori nähtavasti paksult diskussioone täis.

üks asi veel. minu nimi on triin vallaste, neiupõlvenimega vallaste.

***

a new phase has begun. on friday, february 17th, triin and i journeyed to hamden to get legally married by the most reverend and honorable george c. engelhardt. the weather was strange and bad that morning...gray and raining and windy and too warm for the season. it made the trip to connecticut a bit blech-feeling, which was precisely not what we knew we should be feeling, which put us both in that trapped in my body and with my emotions mood. but, just as we got on the wilbur cross parkway and blasted a sigur ros cd (it's been our soundtrack since seeing them in boston), a huge gusting deluge began, followed by blue skies and a feeling of rightness and possibility. it also felt like there should have been a rainbow, and i'm sure there was, but we couldn't find it. and i won't take that poetic license...

12:20 pm. arrival at the hamden town clerk's office. because we do this all the time, we sauntered into the office with our manilla folders in hand like the dorks we are and asked to get a marriage license. no problem. some passport photocopying and cash exchanging is all it would take. until the kind lady behind the counter started scrutinizing the forms we had filled out...

when he married triin's mother, her father changed his name to vallaste from bulova for a number of reasons, chief among them being social stigmas attached to having a "russian" (actually a ukrainian) last name. this caused waves of confusion throughout the otherwise calm hamden town clerk's office. "how can her father have a maiden name?" "no, but what was her mother's name before marrying? it's important for genealogical reasons!" "we can't have it this way!" "vera (the hamden town clerk), can i talk to you for a moment? you're not going to believe this one!" (hushed whispers in vera's office). "yes, his last name was buh-luh-vuh (bulova) but now it's not!" and my favorite: "we've got to call hartford (the secretary of state's office) about this one!"

eventually we all agreed to have "roman vallaste fka (formerly known as) roman bulova" as her father. but at least it was the most exciting day in that office in a while.

later that afternoon, my father performed the first civil marriage of his career in the comfort of the dining room and went back to said town clerk's office right away, where the previous hour's events were recapitulated to him.

thanks dad for marrying us. thanks mom and dad for giving us a great weekend, for your extreme generosity, and for your patience at ikea.

p.s. my mom triumphed at yet another cross-country ski race last sunday, out-maneuvering a woman 20 years her junior for second place. first place was won by kristina šmigun, the estonian skier who won two gold medals at the torino olympics as well.

kes on...who is it?

tavaliselt jätavad mind igasugused pildi äraarvamisemängud päris külmaks. eelmisel nädalal lugemata ekspresse läbi kammides sattus ette rubriik "kes on?", kus seekord oli vaja ära tunda üks malbemat sorti aknal istuv naine. ega ma ei tea, kust mul see teadmine tuli, aga kohe oli selge, et tegemist on katri aaslav-tepandiga. saatsin kirja vastusega teele, unustasin kogu loo ja siis nädal hiljem leidsin postkastist meili toreda uudisega, et just mina olen võitnud õige vastuse eest 300 eeki. peaks süstemaatilisemalt ekspressi lugema hakkama!

***

i've never really won anything in any sort of competition, but triin recently did. the online version of eesti ekspress (http://ekspress.ee/), an estonian cultural weekly, has a weekly quiz called "who is it?" they show a tiny or obscured bit of a picture of someone famous and you have to email them your guesses. somehow triin immediately recognized a not-so-well-known theater director and ended up winning 300 crowns. perhaps this could turn into her job while she waits to become legal...

kolmapäev, Veebruar 15, 2006

võiduroos...victory rose


sigurrós on islandil üsna tavaline tüdrukunimi. 11 aastat tagasi augustis sündis väike tüdruk, kellele pandi nimeks sigurrós, sama nime sai tema suure venna vastloodud bänd. praeguseks ajaks on sigur rós jõudnud üha laiematesse massidesse. oma viimase, neljanda albumi "takk" ilmumise puhul teevad poisid ringi peale lausa kogu maailmale! väga pikalt peatutakse ühendriikides. käisime neid bostonis kuulamas.

see oli minu esimene tõeliselt suur rokk-kontsert. eks tallinnas olen käinud siin ja seal (von krahlis, tselluloositehases, saku suurhalli pole jõudnud), aga nii suures saalis nagu bostoni orpheum theatre ei ole ma isegi sümfooniaorkestrit kuulnud. estonia kontserdisaal korda kolm. välja müüdud.

olin just üle-eelmisel õhtul väga hilja ameerikasse jõudnud. soojendaja, neljast islandi tüdrukust koosnev amina, ajal tikkus uni vaikselt ligi. aminal olid olemas ideed, lahedad pillid (harmoonium, saag+poogen, tšelesta jne), aga see muusika sel korral ei kõnetanud mind. kui päevakangelased ise lavale jõudsid, oli kohati päris tegu, et silmi lahti hoida. aga see muusika läks minust läbi- tuli, püsis ja erutas. poleks kunagi arvanud, et elektrikitarri poogendamine võib palju elektrilisemalt mõjuda kui niisama näppimine. samuti poleks arvanud, et vildiga kaetud trummipulgad teravamaid elamusi pakuvad kui tavalised puust pulgad. poisid lihtsalt tulid, olid, mängisid, vaikisid lugude vahel ja mängisid veel. ja mulle läks see kõik nii hirmsasti korda.

öösel tühjal külavaheteel kodu poole sõites suigatasin pidevalt ja ärgates mõtlesin ikka ja jälle: mis see oli? milline kena küsimus!

kofeiinita kohv...decaf coffee

eestis ma ei joo kohvi. lihtsalt ei saa- süda hakkab peksma, peopesad lähevad higiseks ja mitu head tundi on nii närvis tunne, nagu lapsepõlve unenägudes, kus pidid kooli minema, aga kõik kodused tööd olid tegemata. aga mulle meeldib suur kruus kohvi tohutu hulga piima ja suhkruga nii väga. tallinnas on juba mõned üksikud kohad, kus saab kofeiinita kohvi tellida, "kohvi-inimeste" ameerikas pole decaf'iga mingeid probleeme.

eile võtsime "rao's" kaks suurt kohvi. kruuse kätte saades osutas sõbralik kohvivalaja jeffersi tassi poole: "normal!" ja minu tassi poole "decaf!". jälle hälbisin normist.

p.s. jeffers just kinnitas üle laua, et ta ka ei tunne ühtki ameerika inimest, kes jooks regulaarselt kofeiinita kohvi. keegi ei joo, aga peab olema olemas...mulle meeldib!

pühapäev, Veebruar 12, 2006

lumetorm...snowstorm


eile öösel saabusid idarannikule selle talve kõige paksemad lumepilved. sadas terve öö, sadas terve päeva, praegu ka veel sajab... toast on seda nii ilus jälgida, palju hullem oleks, kui tänasele päevale oleks näiteks planeeritud liikumine punktist a punkti b. see oleks alles väljakutse. eriti kurb on nendest inimestest, kes peavad tänase päeva jooksul lennukiga new yorki või sealt ära saama. absoluutselt kõik lennud on tühistatud.

lisan väga luulelise pildi tänasest päevast new yorkis (new york times'ist, foto autor hiroko masuike).

lennul berlin-new york...on the plane from berlin to new york


tavaline hirm lennukisse sisenedes- kelle kõrvale satun istuma? seekord juhtus see olema noor naine (seda ei juhtu üldse mitte nii tihti) ja juba enne õhkutõusmist olin teada saanud, et selle väga meeldiva naabri nimi on carla, ta on 32-aastane, millest 31 aastat on elanud berliinis (lääne-berliinis), tema isa on sakslane ja ema puertoriikolanna ja alates 2005. aasta juunist elab ja töötab arhitektina puerto ricol. seal elab ka tema emaema. oma emakeeleks peab carla saksa keelt, aga räägib suurepäraselt ka inglise, hispaania ja prantsuse keelt. carla vanaema on 82-aastane imetlusväärselt vitaalne naine, kes on alati muusikaga seotud olnud- juhatas 40 aastat kokku oma kümmetkonda koori ja on siiani tegev ühe koori juhina.

miks sellest juttu tegin? olen kuulnud palju lugusid tüütutest naabritest lennukis, kes puistavad sulle terve sõidu ajal südant ja sul lihtsalt ei ole võimalik tõusta ja ära minna. carlaga oli kuidagi teistmoodi. ta muutus küll kohe esimesest minutist isiklikuks, aga oli siiralt huvitatud ka minu loost. asi lõppes new yorki jfk lennujaamas enne tema san juani lennukile minekut fotosessiooni ja kuuma kallistusega, samuti sain cd omanikuks, millel tema 2005. aasta lemmikmuusika. ta olevat selle kokku pannud oma sõprade jaoks...

ma olin lihtsalt väga üllatunud, et keegi täiesti võõras on sinu vastu nii siiralt sõbralik ja et nii lühikese ajaga võib leida tõelise kontakti.

laupäev, Veebruar 11, 2006

tänased pisikesed asjad...today's little things

vaatasime just üle pika aja telekat. olümpiamängud. ühel hetkel avastasime, et kommenteerime üksteise võidu mõnda eriti tobedat reklaami (sellest võib ju veel arugi saada) või vigursuusatamise puhul ühte väga lahedalt sõitnud võistlejat, kes aga kaamerate ees käitus veidi liiga edevalt (raske muidugi öelda, et kust läheb piir edeva ja liiga edeva käitumise vahelt). ühesõnaga, ei tahtnud magama minna, leides telekast peamiselt vaid negatiivseid asju, seega mõtlesin oma päeva läbi ja sain vastukaaluks kuhjaga väga kenasid asju:

1. juba mitmendat päeva äratab meid hommikul üles ere päikesevalgus, ilm on siin amherstis juba nädal otsa nii päikseline ja kuiv ja kevadise lõhnaga. raske uskuda, et homme tuleb ärgata selle talve ühe suurima lumetormi tähe all, nagu ilmateade hoiatas.

2. väga mõnus hommik voodis lugemist. jeffersi isa kinkis meile "newsweeki" aastatellimuse, mul oli hea võimalus kõik numbrid alates jaanuari algusest läbi lapata. avastasin, et ei jaksa ega tahagi enam peaaegu midagi teada lõputust ja üha absurdsemast iraagi sõjast, aga lugesin läbi kõik filmidega seotud artiklid.

3. värskendav jalutuskäik amhersti ühte lahedasse kohvikusse "rao's coffee". kuigi atmosfäär linnas on noortepärane, haritud ja roheline, on amherst siiski päris tilluke uus-inglismaa armas linnake. "rao's" on aga võimalik see tillukeselikkus ära unustada ja tunda end nagu igas teises new yorki, chicago, londoni, berliini jne lahedas kohvikus. see oli omapärane tunne.

4. ilusat laupäeva õhtut ähvardas ohustada jeffersi kadunud kinnas. istusime autos, ta andis need minu sülle hoida ja kui tal neid vaja läks, oli üks lihtsalt täiesti ja lõplikult kadunud. eks kindast oleks lõppude lõpuks ka ükskõik olnud (kuigi need said alles 3 nädala eest eesti käsitöö poest ostetud), mulle ajas aga hirmu nahka asjaolu, et üks asi saab niimoodi lihtsalt õhku haihtuda. kinnitan, et otsingud olid pikad, aga leitud see vaene labakinnas ka sai. küsimus jäi siiski õhku: kuidas satub üks asi autos kõrvalistuja sülest tagaistme alla, eeldusel, et kõrvalistuja end seejuures peaaegu üldse ei liiguta?

***

reasons why today was great:

1. after a lazy morning and some professorial work (me) and opera program notes writing (triin), we took a nice walk to rao's, one of the nicer coffeeshops in amherst. along the way, just at the place along the road where there is an expansive view of the mountains and where dozens of shades of brown and gray intermingle, triin started reminiscing about the saturdays of her childhood: her grandmother vilialda would come by their apartment after making a bicycle trip to the village store. she would sit with triin's mother and gossip and visit over tea. also on saturdays, triin's mom would bring her and her sister marvi a sarvesai (a saaremaa croissant) and limonaad (sugary soda). triin would sit at the table with her mother and grandmother and pretend to be engrossed in her weekly treats, when in fact she was relishing her moments of admission into the world of the grown-ups she so admired. afterwards, when she could prolong her sarvesai eating and limonaad drinking no longer, she would have to leave the table, at which point her mother would admonish her not to repeat anything she had heard to the other kärla children, acknowledging the fact that triin had indeed been temporarily and, i imagine, quite purposefully admitted into that grown-up world. somehow, the memory of those rituals, habits, and rites of initiation and transition resonated today.

2. yesterday we dealt with our mobile phone situation by moving into the new social category of having a "family plan." i guess that's like the "marriage tax," only in reverse. anyway, being a proud and stalwart finno-ugrian, triin wanted a nokia phone. sprint, as we quickly found out, is phasing out its relationship with nokia, so they are hard to come by. we drove down to sprint's branch in west springfield on the rumor that there were nokias there. we were assisted by a young russian woman who was most puzzled by the fact that triin wanted a nokia because of course nokias can't handle mp3s and can't send video and can't dispense breath mints. so there was some tension that was exacerbated by her asking us what language we were speaking, which i feared might lead to some sort of "pribaltika" comment. but it didn't. and alas, they didn't have any nokias there anyway, only a display model, which makes a lot of sense. so last night, i spent a truly pleasant 45 minutes on the phone with a man in sprint's outsourced customer service megaplex in the philippines. a moment thomas l. friedman would surely love. this man repeatedly reminded me that i was lucky and that he was happy to make us a "family." and triin's finno-ugrian nokia is in the mail.

3. if you happen to be in the greater amherst-hadley area in the coming weeks, you might want to exercise measured caution when driving through the target parking lot. triin is learning how to drive on our scion with standard transmission there most evenings, and there is some occasional bucking bronco action going on. but it's all sinking in and she is a prodigy and we're soon going to venture out onto a quiet, depopulated country road. watch out markko märtin!

neljapäev, Veebruar 09, 2006

enesevaatlused vol.1...introspections vol.1

teada asi, et võõras keskkonnas on hulka suurem võimalus ennast kõrvalt näha. esimesel hetkel ehmatad ootamatusse olukorda sattudes enda (enamasti null-) reaktsioonist hirmsasti ära, 5 minutit hiljem mõtled välja parima lahenduse, kuidas seda situatsiooni OLEKS olnud võimalik sobivalt lahendada ja muidugi oled enda peale hirmus pahane, 15 minutit hiljem saad aga kõvasti naerda.

üks näide. olime koduasjade poes eesmärgiga leida pisike potikene piima keetmiseks. milleks seda potti meil tegelt vaja oli, pole hetkel ju üldse nii oluline, mis aga on oluline, on asjaolu, et me ei suutnud seda kuidagi leida. käisime riiulite vahel parajalt hoogsa tempoga ringiratast, aga mida pole, seda pole. üks müüja pani parajasti redeli peal kõrgetele riiulitele kaupa välja ja märkas meie nõutust. redeli pealt maha ronimata küsis ta asjakohaselt, et kas me leiame, mida otsime. müüja küsimuse ajastus mängis aga minu, kui ameerika poodide suhtlemisstiiliga ikka veel mitte harjunud häbeliku eesti tüdruku vastu. nimelt oli jeffers juba jõudnud riiulirivi varju kaduda ja mina pidin lõksu jäänuna küsimusele kuidagi vastuse andma. väga naljakas tunne: kuuled küsimust, saad sellest aru, teed suu lahti, et vastama hakata, aga midagi ei tule. ühe ülipikana tunduva sekundi jooksul jõudsin vastuse läbi mõelda eesti keeles, siis sattuda paanikasse, kuna tõlkides ei turganud mulle kuidagi pähe, mis sõna võiks inglise keeles "potti" tähistada, siis proovisin inglise keele tõlkes "potti" asendada mingi muu sõnaga, aga kuna paanika oli saavutanud haripunkti, siis andsin alla. ma lihtsalt jalutasin müüja juurest ära ilma ühtegi sõna suust saamata!

5 minutit hiljem. nutt kurgus kuulan jeffersi lohutavaid sõnu, et "ehk müüja arvas, et sa ei kuulnud küsimust" ja mõtlen, et oleks ju võinud lihtsalt "yes, thank you" vastata. asi ants. aga me ju ei leidnud tõepoolest, mida otsisime, miks oleksin siis pidanud nii vastama. ohh. igatahes null-reaktsioon ootamatus olukorras tegi tuska.

15 minutit hiljem. tänaval ei saa me naeru pidama, sest asi võis müüja silmade läbi ikka päris kummaline tunduda. tema pealnäha ülimalt lihtne küsimus tekitas ühe blondi tüdruku näos paraja segaduse, mille peale tüdruk ilma igasuguse häälitsuseta tegi lihtsalt 180kraadise pöörde ja ...põgenes!

***

my own intro- and extrospections of a different sort: we went to the sigur ros concert in boston on tuesday night, which was amazing. post-post-rock lives! it was very, very amazing, not least in how close to the album they play, which betrays their own work-centered conception of their music. at the same time, it's amazing that they manage all that live. jón þor birgisson has an amazing voice and is the modern-day master of the bowed electric guitar. mr. texture to my mind. orri páll dýrason is an amazing drummer, and i love the fact that he plays so much with felt mallets. driving home on a deserted rt. 2 i was thinking about the iconic nature of the celeste and icelandic popular music. i'm still thinking.

this afternoon on our lunch break, triin and i went to atkin's farm, which is just down the road on rt. 116. this yielded yet another funny acculturation story. after perusing the great selection of apples and pies and teas, we arrived at the gourmet dog biscuits and dog truffles section, which pretty much floored triin. we laughed at $8.49 half-dozen batch of frosted doggie donuts and grimaced at how absurd and humbling plenitude can be...

esmaspäev, Veebruar 06, 2006

teenindusest...about service

olen ülemeremaale kenasti kohale jõudnud. kuigi kohe esimesel päeval ei jõua peale väljamagamise, lahtipakkimise ja sisseelamise miskit muud eriti ära teha, mõtled ikka kusagil aju taganurgas mõnede asja peale, mis eestit ja ameerikat eristavad. üheks selliseks on teeninduskultuur.

kaks teenindaja-kliendivahelise suhtlussituatsiooni kirjeldust (need ei ole muidugi üldse mitte mõeldud mingite üldistuste tegemiseks. lihtsalt tulid meelde):

number 1: kolisime eelmisel suvel chicagost amhersti. keset lahtipakkimist läks kõht kole tühjaks ja otsustasime poodi minna. kohale jõudes oli juba päris hiline aeg, ei mäleta täpselt, mis kell oli, aga igatahes 15 minuti pärast hakati poodi kinni panema. kappasime siis kiiresti leivaletist läbi ja pärast seda olime mõnda aega veidi segaduses, et mida sinna peale osta. heeringafileed? juustu? aeg lendas. kuna märkasime juustuleti juures sooduspakkumist: "two for $3.49", siis juustu kasuks me ka otsustasime. ülisoodne hind ikka, arvasime, eriti kui juustutükki lähemalt uurides ilmnes, et üks maksis $4.49. jeffers küll kahtles natuke, kas olime ikka hinnast õigesti aru saanud, aga pikemalt asja arutama jääda polnud enam võimalik. lippasime kassa poole. meie teenindajaks sattus keskealine korea naisterahvas, kes nähtavasti oli ameerikas päris värske olija, sest tema inglise keel ei olnud veel kuigi kindel. ladusime oma leiva ja kaks juustutükki kassalindile ja jäime ootama oluliselt väiksemat summat, kui korealanna kokku arvutas. jeffers ei jõudnud küsimust sooduspakkumise kohta aga veel lõpetadagi, kui meie öeldud hind kassaautomaati sisse löödi. klient on kuningas, ka rumalavõitu klient! sest mida me muud olime, kui rumalad, kui ei suutnud veel koju jõudeski aru saada, et "two for $3.49" tähendas ju õigupoolest seda, et kui ostame korraga vähemalt kaks juustutükki, saame ühe hinnaks $4.49 asemel reklaamitud $3.49. ja ma usun, et meie hinnaga nõustus müüja mitte halva inglise keele oskuse ega ajapuuduse tõttu, vaid seetõttu, et nii me olime sellest sooduspakkumisest aru saanud ja poele on hulka kasulikum, kui me sinna poodi ikka kunagi ka tagasi läheksime midagi ostma. ega ikka ei tahaks oma nägu seal enam näidata küll, kui sulle on pikalt ja laialt ära seletatud, et sa oled veidi pikaldane ja ei saanud äriideest lihtsalt aru.

näide kaks: sügisel olin tagasi eestis, läksin kooli ja käisin samal ajal ka tööl. ühel kenal sügispäeval läksin koos kahe sõbra-töökaaslasega sööklasse lõunat sööma. söökla oli päris tühi ja söögijagaja-tüdruk ajas kellegagi leti taga juttu. tegemist pidi olema päris erutava ja vahest isegi pisikest pahameeltki tekitava jututeemaga, sest meie poole pöördudes oli ta veel täiesti selle vestluse kütkes ning jäi häguse pilguga meile vaikides otsa vaatama. eks meil oli ka just sel päeval raske välja valida, mida võtta, igatahes ka meie venitasime küsimisega. selgelt ikka veel oma mõtetes söökla-tüdruku kannatus aga katkes ning ta nähvas väga ärritunud toonil: "nohh?!" umbes, et kas nüüd tahate midagi süüa ka või ei taha. hetk hiljem ta muidugi selgines ja vabandas siis ette ja taha ja tegi meile allahindlustki, aga kuidagi kummaline tunne jäi asjast ikka sisse.

***

esiteks: tere tulemast amherstisse triinu! sa oled nii imeline ja vapper! minu rõõmuandja ja kangelanna...

so. triin arrived in boston on sunday night and has filled our apartment and the town of amherst with joy and beauty once again. in addition to jetlag, triin is dealing with the not-so-easy task of acculturation. for instance, american service culture is rather different and surprising from an estonian point of view (i can testify to the opposite as well). this past summer, for instance, we were in stop&shop and read a rather ambiguously labelled sale sign for cheese. it read "two for $3.49," which i interpreted in the best possible way, since each wedge of cheese was usually $4.49. at the cash register, i thought i caught what was a mistake by having each wedge of cheese rung up for $3.49, and called it to the attention of the cashier, who was a middle-aged korean woman with limited english. i explained my interpretation of the sale and she promptly and without hesitation sold us both wedges of cheese for $3.49, which, in retrospect, was ridiculously cheap. triin was amused and struck by such a bald manifestation of the "the customer is always right" service culture.

...and at dunkin' donuts on the morning we left chicago in our huge uhaul, the cashier spotted us $0.08...

but the best and funniest example came a few days ago at the local zoots dry cleaners, which i'm a fan of. the great thing about zoots is that it's drive-through and environmentally friendly (not that those two aren't oxymoronic) and they email you when your order is ready. so i had to pick up two of my nerdy professor shirts on friday. we drove through, which was funny service culture thing #1. then, after paying, the attendant asked if i'd like her to open my back door and hang up the shirts for me so i wouldn't have to a.) get out of the car or b.) turn around and do it myself. i happy acquiesced. hilarious service culture thing #2. a long discussion ensued about the humiliating and/or ok aspects of this...

more power to you triin as you acculturate. and thank you for opening my eyes to these telling and easily overlooked aspects of global capitalism in new england suburbia...